Spordivigastuste ennetamise konverentsi kokkuvõte

27. veebruaril toimus Tartus Teaduskeskuses AHHAA spordivigastuste ennetamise konverents, kuhu Teadliktreening.com läks peaaegu terve meeskonnaga kohale. Personaaltreenerite ja teiste treenerite esimene ülesanne on “do no harm” ehk vältida oma töös vigastuste ja muude kannatuste põhjustamist klientidele.  

Konverents oli nii Eesti, Soome kui Leedu esinejatega, domineerivalt leedukatega. Konverentsil esinesid Mati Arend, Laimonas Šiupšinskas, Jarek Mäestu, Rolandas Kesminas, Peter Halén ja Kestutis Laurinskas. Konverentsi korraldajaks oli Spordivigastuste Ennetamise ja Uuringute Keskus.

Peamised teemad olid järgmised:

1) Õlavigastuste ennetamine

2) Alaseljavalude ennetamine

3) Põlve ja hüppeliigese vigastuste ennetamine

4) Sportlaste koormuste monitoorimine – kuidas ennetada ülekoormust?

Vaieldamatult oli minu lemmik Jarek Mäestu loeng sportlaste koormuste monitoorimisest. Mul on endal olemas Mäestu raamat “Treeninguõpetus” ja kasutan seda regulaarselt nii artiklite koostamisel kui klientidega töötamisel. See raamat on minu meelest kohustuslik igale üldfüüsilise treeninguga seotud treenerile. Läksin konverentsile oodates tõenduspõhist ja olulist esitlust ning ei pidanud pettuma.

Kui tugineda vigastuste ennetamisel (vigastuste riski vähendamisel) alljärgnevale mudelile, siis kattis Mäestu sellel teemal kõige olulisemat osa. Ma arvan, et kui paljud Eesti treenerid (näiteks kõige populaarsemad ja mõjukamad) oleksid selle ettekande kuulamiseks kohal olnud, võiks Eesti spordi ja üldtreeningute valdkond palju paremaks muutuda. Kahjuks need kõige mõjukamad treenerid ei käi sellistel konverentsidel.

Kõige positiivsem osa konverentsil võis ehk olla just see, mida korraldajad rõhutasid — tuua ühte kohta kokku füsioterapeute, treenereid, arste, sportlasi ja sporditeadlasi. Treeneritel oli võimalus mõista füsioterapeutide tööd natuke paremini ja mõelda, kuidas omavahel koostööd teha. Ma olen ise juba tükk aega teinud koostööd füsiodega vigastatud/valudes klientidega, sest leian, et minu pädevuses ei ole kedagi ravida, vaid mina treenin ja aitan klientidel oma eluviisi muuta.

Kahju oli mul natuke sellest, et loengud olid eelkõige suunatud rühile ja liigutuste mehhaanikale ning väga vähe puudutati psühhosotsiaalseid tegureid nii valu kui vigastuste osas. Näiteks mis roll on psühholoogilisel stressil, närvisüsteemi tundlikkusel, hirmul, keskkonnal või kasvõi spetsialistide suhtlusel?

Neli välisesinejate poolt esitatud põhiteemat, mis käsitlesid alaseljavalude ennetamist, õlavigastuste ennetamist, põlve- ja hüppeliigese vigastuste ennetamist ning füsioteraapiaprogrammide mõju noorte korvpallurite sooritusvõimele, panid suuremat rõhku pigem biomehaanikale ning liigutusmustrite analüüsile ning olid peamiselt suunatud füsioterapeutidele, jättes välja treeningkoormuste ning psühhosotsiaalsete tegurite mõju.

Eelnevaid teemasid täiendas hästi Jarek Mäestu Tartu Ülikoolist, kes rääkis treeningkoormuste mõjust vigastustele. Sellest tulenevalt pakkus ta välja, kuidas saaks lihtsate näitajate abil sportlaste hetkeseisundit hinnata ning vastavalt sellele treeningkoormusi doseerida.

Lõpuks koos füsioterapeut Ott Meeritsaga anti saalis viibinud treeneritele ja füsioterapeutidele mõista, et kõik sportlaste treeningute eest vastutavad isikud võiks kasutada oma sportlaste regulaarseks jälgimiseks ning treeningute planeerimiseks lihtsaid vahendeid, näiteks enesetunde hindamine (Sportlyzer vms abil) või treeningute raskuse hindamine (Borgi skaala).

Nagu Ristogi tõi välja, oli konverentsi peaeesmärk erinevaid sportlastega tihedalt seotud spetsialiste kokku tuua ning suunata neid ühiselt mõtlema ja koostööd tegema. Usun, et kohale tulnud inimestele konverents selle eesmärgi täitis ning osalen kindlasti järgnevatelgi.

Ausalt öeldes ei teadnud, mida oodata konverentsilt, kuid õnneks olin positiivselt üllatunud – kohvi ja küpsist jagus kõigile. Esinesid põhiliselt härrad välismaalt, kuid oli ka meie endi eestlasi, näiteks Jarek Mäestu, kelle loeng oli sportlaste koormuste monitoorimisest, mis oli ka ühtlasi minu lemmik. Leian, et see on midagi, mida treenerid peaksid tegema ja mis tegelikult ei nõua väga suuri pingutusi. Kahjuks, nagu Ristogi mainis, paljusid treenereid kohal ei olnud.

Isegi töötan koostöös füsioterapeutidega, aitamaks treenida vigastustega/valude käes kannatavaid inimesi ja noorsportlasi. Nende tervis on tähtis ja peaksime tegema rohkem, et minimeerida võimalust vigastusteks. Tore, et selle nimel tehakse tööd ehk toodi ühte kohta kokku füsioterapeute, treenereid, arste, sportlasi ja sporditeadlasi ning räägiti teaduspõhist juttu.

Konverents, nagu alguses mainitud, jättis positiivse mulje. Osalen kindlasti järgnevatelgi ja loodan, et tuleb veelgi sisukam.

Konverentsile oli kohale tulnud täitsa palju inimesi, kahjuks tõesti aga vähe treenereid.

Kõige meeldejäävam mulle oli idee sellest, et ülekoormusvigastust võiks võtta pigem kui treeningkoormuse viga, mis on vägagi loogiline ja mõistlik. Kust sa ikka selle ülekoormuse saad kui mitte treeningust. Arvan, et see tuleb läbimõtlemata treeningprogrammidest/harjutustest, liigsuurtest ja järskudest koormusetõusudest, kõigi n-ö ühe puuga löömisest, treeningute planeerimise vähesusest, puudulikust puhkusest/taastumisest, monitooringu puudumisest jne. 

Hea kokkuvõttena tooksin välja lõunapausiaegsed mõtted Ilolt, kuna tema tegi mõned head tähelepanekud. Parafraseerin:

1. Kui nendes esitlustes oli kellelegi midagi fundamentaalselt uut, siis on osalejate seis küll kehv.
2. Lahe, kui veidi vanem härra (Halén) räägib mõttemaailma arengust ja ajaga kaasas käimisest, ehk kunagi tehti/mõeldi nii, nüüd aga oleme jõudnud teistsuguste järeldusteni.

Parimad ja põnevaimad esitlused olid soomlasel (Halén) ja eestlasel (Mäestu). Kuna programmeerimine ja sobivate koormuste valimine on üks mu meelisteemasid, siis oli viimane eriti huvitav. Käidi välja ka selline infokild, et x arvust Eesti jalgpalluritest monitoorivad oma treeningkoormuseid jms vaid y. Esimene arv oli vist viiekohaline, teine kahekohaline. Väga kurb.

Lõpetuseks tsitaat n-ö õhtujuhi (Mati Arend) esitlusest:
“Think what happens when you don’t think”.

Üritasin konverentsile minna eelarvamuste vabalt ja õnneks läks mul see ka korda. Pean ausalt tunnistama, et mulle meeldis. Eriti hea mulje jätsid Peter Halén ja Jarek Mäestu. Leedulasi jäi natuke varjutama autoriteedile keskendumine, FMS-i vaimustus ja ühe puhul liigne enesepropageerimine. Seega lõunapoolsete vennasvabariigi kodanike esitlusi ma liiga tõsiselt ei võtnud.

Peter Halén meeldis mulle eriti selle pärast, et keskealine mees näitas oma arenemisvõimet, kuidas läbi aja on samadele asjadele lähenemine muutunud ja kuidas muutustega peab kaasas käima. Tema esitlusest jäi meelde kaks väidet:

1. Kere keskosa peaks käsitlema “sisemise kobrana”. Selle lähenemise üheks aluseks on väide, et psoas, mida seni on peetud pinges lihaseks võib olla hoopis nõrk ja selle venitamise ja lõdvestamise asemel peaks psoast hoopis tugevdama.
2. Roideid tuleks käsitleda kui liikuvaid kehaosi ja ringidena, mis koosnevad kahest kummagi poole roietest ning teistest struktuuridest, millele vastavad roided kinnituvad.

Soome füsioterapeudi poolt välja toodud lähenemised on kindlasti need, mille kohta tuleb täpsemalt uurida.

Jarek Mäestu ettekanne rõhutab selgelt vajadust tegeleda sportlaste monitoorimisega. Seda eriti sellel põhjusel, et ülekoormusvigastuste definitsioon on muudetud treeningkoormuse veaks (training load error), ehk n-ö ülekoormusvigastusi tekitab väär treeningkoormus! Samu monitoorimisvahendeid saavad kasutada ka tavainimesi treenivad personaaltreenerid.

Mida sa uhad suvalisi harjutusi suvalises järjekorras jne, kui sa ei tea, millist mõju see inimese organismile pikemas perspektiivis avaldada võib.

Tuletaks siinkohal kõigile meelde, et higist nõretama panev ja surmväsitav trenn ei ole alati hea trenn. Hea trenn on see, mis annab organismile optimaalse koormuse arenguks. Kindlasti soovitan ka mina kõigil treeneritel soetada endale raamat: “Treeningõpetus”.

Pean kahjuks nõustuma sellega, et liiga vähe oli auditooriumis treenereid!

Ma olen tulihingeline “huntkriimsilmsuse” vihkaja! See tähendab seda, et erinevate erialade inimesed peaksid tegema tihedat koostööd, mitte tegema mitut asja korraga. Treener on treener! Füsioterapeut on füsioterapeut! Arst on arst! Treenerid, füsioterapeudid ja spordiarstid peavad ühendama jõud, et Eesti sport toodaks terveid inimesi, kes nõutud ajal hakkavad ka tulemusi tooma. Koostöö oli antud koosviibimise peamine eesmärk ja ma loodan, et sellise suunitlusega miitinguid tuleb veel.

Üldiselt: 49€ very well spent!